Rahvusliku Kasvatuse Kongressi ideest

Alates 2006. aastast oleme meie juures, vanas Klooga koolimajas, pidanud mõttetalguid teemal – kas me peaksime taas ette võtma Rahvusliku Kasvatuse Kongressi (RKK) korraldamise. Alustasime koos Tõnu Tepandiga, kellega olime koos ka III Rahvusliku Kasvatuse Kongressi toimkonnas (see väga esinduslikuks kujunenud ettevõtmine sai teoks 1996.aastal), ning meie aruteludega liitusid peatselt nii Tõnu abiaasa Katri kui minu elukaaslane Marge. Aeg-ajalt korraldasime ka rahvarohkemaid koosolekuid, milles osales aktiivselt Enn Sarv Koogaranna külast, Tõnu ja Katri teatrikoolide tudengid ja mõned noorisamaalased. Tähelepanuväärne oli nende koosolekute loominguline ja elav vaim, kus lõid aktiivselt kaasa nii patriarhi eas Enn, kui temast neli korda nooremad osalejad. Kahjuks on Enn tänaseks küll meie hulgast lahkunud, kuid paljud tema eredad mõttekäigud inspireerivad meid koosolekute ülestähenduste kaudu  ka tulevikus.

Kui 2009. aastal Teeme Ära toimkond kutsus mõttetalgutele, vastas üleskutsele ka meie RKK töörühm ning nii koguneski 1. mail meie vana koolimaja katuse alla ja õuele suurem rühm huvilisi, et otsida vastuseid küsimusele – Kuidas Eestit edendada? Selle  mõttetalgu kokkuvõtte saatsime Teeme Ära kantseleisse ning nüüd riputan üles ka siia oma mõttetuppa. Eesti vajab uut käiku oma arengus, miks mitte kasutada uute arenguideede väljaütlemiseks Eestis juba tavaks saanud RKK-formaati. Korraldama aga ei peaks tingimata ühte suurt Ühtse Eesti – tüüpi suuraktust vaid – nagu on pakkunud välja Tõnu Tepandi – vaid kestvat väikeürituste – mõttetalgute sarja, kus võiks osaleda võimalikult palju inimesi ning millest võtaksid osa rahva tunnustatud arvamusliidrid. 

Mõttetalgute ringiga võiks valmis saada näiteks aastal 2018, kui meie riik saab 100 aastaseks ning me tähistame eesti rahvusliku aate ühe tunnustatuma kandja – Jaan Tõnissoni 150. sünniaastapäeva! Siis võiks meil olla valmis põhjalikult läbiräägitud, rahvale arusaadav ning üldiselt toetatud vastus  küsimustele –  Millist Eestit tahame? Millises Eestis ja millises Euroopas tahame elada?

Advertisements

Rahvusliku Kasvatuse Kongressi korraldamisest

RAHVUSLIKU EDENEMISE MÕTTEKOJA

MÕTTETALGUTE KOKKUVÕTE 

Talgujuht Tõnu Tepandi

Küsimused, millele otsiti vastuseid kolmes alamkojas

  1. Eesti edenemise      elemendid (kojavanem Kristo Viiding), ehk mis teeb elu Eestis      erilisemaks, külgetõmbavamaks ning jätkusuutlikuks
  2. Kuidas kaasata ressursid      ehk mida tuleks teha (kojavanem Mait Joorits): millised on      kodanikeühenduste, omavalitsuste ja riigi võimalused, et kaasata ja      sidustada võimalikult suur osa ühiskonnast. Mida tuleks muuta, et ühiskond      toimiks sujuvamalt, tugevneks side ühiskonnakihtide vahel ning usaldus      Eesti (sise-)poliitika vastu.
  3. Linnaelust maal      (kojavanem Helen Lõhmus): kuna meie töö toimub maal, siis sõnastasime      selliselt ümber üldkorraldajate poolt meile lisatud teema „Linnaelu”      Käsitlesime seda teemat kahte eelmist sünteesivana – sest just uus      kogukondlus ja kõrged nõuded keskkonnale võivadki saada aluseks kõrgele      eestilikule elukvaliteedile.

 

Vastused

Eesti edenemise elemendid: Kristo alamkoda 

Tänapäeva eestlast iseloomustavad

Mõned häirivad omadused:

  • Rahamentaliteet,      inimesi rattasse ajav rahahimu
  • Ettekujutus heast elust on      liiga raha- ja välise edu keskne
  • Kuulumisvajadus Läände,      alates kuulumisest läänemaailma suur-organisatsioonidesse (NATO, EL) kuni      seltskondlikesse ühendustesse (tarbimis-sõpruskonnad, vilistlased,      hobby-klubid, Lions, Rotary jt)
  • Soov saavutada kõiki oma eesmärke võimalikult kiiresti
  • tihe eestlaste      omavaheline konkurents ja  võitlus

Mõned omadused, millele tugineda:

  • vajadus maailmas ringi      liikuda ning ideid kodus rakendada; hirm, et noored lähevad ning ei      tule enam tagasi, on ülepaisutatatud; targemad tulevadki tagasi, pigem      toimub lollide äravool, kes himustavad vaid materiaalseid hüvesid;
  • uudishimu ja leidlikkus     
  • hariduse- ja      teadmistekultus
  • võime kriiside ajal kokku hoida      ja suured probleemid ühiselt lahendada
  • võime vajadusel üksi oma      probleeme lahendada, ellujäämisoskus.

Eesti visiitkaardist. Kuidas riik peaks selle eest  hoolitsema

  • Meil on vilets, kohalikke      elanikke eirav ja välismaalasi ehmatav külm teeninduskultuur(-itus).

 

  •  Tuleb julgelt ja      loovalt võtta eeskuju Lääne teenindusest, sest palju maid on selle tee ise      läbi käinud, kus halb teenindustase on aastatega muutunud eeskujulikuks;

 

  • Tähtis on ühiskonnas      teadvustada, et ka kõigile elukutset valivatel noortele pärale jõuaks:      inimeste teenindamine on väga austusväärne ja kõrget enesehinnangut eeldav      ning seda toitev tegevus.

 

  • Alustuseks võiks riik või      veel parem, kodanikuühiskond, kehtestada oma, eestiliku teenindus-standardi,      millest allapoole ei tohiks ükski teenindaja laskuda;

 

Kasvatus ja eetika.

  • Kõik algab indiviidist ja      kodusest kasvatsuest,
  • Võtmeküsimus: kuidas      kasvatame järgnevaid põlvi – kasvatuseetika
  • Ühiskond peaks toetama      uusi edumudeleid.
  • Aeg on käes, et analüüsida      olukorda Eestis, EL-s ja maailmas ning pakkuda välja, millised on  on      uue ajastu põhitõed ja arengutrendid: millised on tulevikus hinnatavamad      elukvaliteedid, milline peaks olema haridus- ja kasvatus,

    a)   et inimesed saaksid hästi hakkama indiviidi ja perekonna tasandil,

b)   et eesti rahvas kestaks.

  • Me ei pea lihtsalt kaasas      käima 21. sajandi uute nõuetega vaid võime neid nõudeid ka ise kujundada.

Alustuseks õppigem nägema teisi inimesi 

  • Vajame tunnustamist      ja tunnustamiskultuuri;
  • Alati, kui keegi teeb      midagi teistele ja ühiskonnale, peab järgnema tunnustus. Probleem:      kollane ajakirjandus on tekitanud hirmu avaliku tunnustamise ees!
  • Enesearendamine      on  hea alus ühistegevuseks; kui on palju tarku inimesi, siis on      tark ja tugev ka kogukond;
  • Tunnustamine on väga      inimlik ning kõigile kättesaadav osa motivatsioonist
  • Tunnustamine algab iga      konkreetse inimese tasandilt, õpime nägema teisi inimesi.
  • Riigi ja poliitikute suhtlemine      peaks olema oma riiki ning teisi suhtelmispartnereid tunnustavam ja      toetavam. Inimesed ootavad tegelikult ka valimiskampaaniates rohkem      tunnustamist ja positiivset kui teiste mahategemist;
  • Ühiskonna tunnustamist      väärib igasugune hea töö, eriti aga töö kogukonna heaks, mitte vaid      rahaline edukus.

 

Eestlase identiteet ja riik  

  • Eestlast kujundavad tegurid:      ühtne keel; ühine kultuuritaust, traditsioonid; ebakindlus      ja hirm; sitkus ja vastupidavus;
  • Inimestele peab kohale      jõudma teadmine, et meie olemegi riik, mida loome iga päev selles      elades ja töötades;
  • Sest rahvas on kokku      leppinud, et teeme riigi!  Paha lugu, kui see oma riik läheb rahval      eest ära!  Valitsus peaks rahvast tihedamini kaasama ja nõu      küsima; rahvas, eriti noored peaksid tundma, et nende arvamusega      arvestatakse. See peaks olema suurem ühine teadmine; valitsusele      kodanikuühiskonna poolt surve avaldamine peab olema alati võimalik;       riik ise peab oma loojale, rahvale, aeg-ajalt meelde tuletama, et riik on      rahva endi tehtud!
  • Demokraatlik ühiskond      ei alga mitte „kusagilt ülevalt” vaid inimeste igapäevasest läbikäimisest,      kogukonnast, ettevõtlusest ja ärielust kuni jõuab lõpuks avaliku halduse      ja poliitilise tasandini tipuni välja;
  • Kodanikud, kes on teadlikud      oma peremeheseisusest omas riigis on aluseks edukale riigile.

 Üks kena salm, mis tekkis mõttetalgu käigus: 

  Meie ei taha olla

  väike ja kuri rahvas

  ega kaotada vabadust! 

 

Kuidas kaasata ressursid ehk mida tuleks teha: Maidu alamkoda 

Eesti perspektiiv: rohkem head haridust!

  • Kõrgharidusele ei      ole Eestis hästi mõjunud turumajanduse elementide sissetoomine. Vale      signaali andmine on nooretele peamiselt käitumis- ja sotsiaalerialade      vohamine kõigis kõrgkoolides.Väikeriigis tuleks kõrgharidusse tuua      ressursse juurde muul moel, kui vaid tasuliste kohtadega ülikoolides.
  • Ettepanek:      tugevdada Eestis loodusteaduslikku- ja inseneriharidust. Üheks meetmeks      on  kutsuda õppejõududeks tipp-teadlasi teiste riikide ülikoolide      juurest
  • Üldharidus koolis –      ka koolis valitseb kogu riigis üles puhutud edukultus. Väärtushinnangud on      materiaalsed ja edukale karjäärile suunatud. EDU oleks nagu elukutse, kelleks      kõik saada tahavad.  Vanematel ja õpetajatel peab olema aega       lastega süvenenult tegeleda, sundida aga ei saa kedagi. Rahvuslikeks      iidoliteks on meedia poolt kujundatud isikud, kelle väärtushinnangud ja      elustiil ei sobi noortele eeskujuks. Kuid haridussüsteem peaks kujundama      ühiskonda kooshoidvaid väärtusi ja suutma pakkuda positiivseid      alternatiive.
  • Ettepanek: Praegu      on kord aastas päev “Tagasi kooli”. Muuta sellised kohtumised koolilastega      regulaarseks. Luua infopank erinevate elukutsetega edukatest ja      huvitavatest isiksustest, kes oleksid valmis käima koolides lastega      kohtumas (näiteks kord veerandis). Sellised kohtumised süstivad lastesse      eneseusku, nende maailmapilt muutub rikkamaks, nad saavad ettekujutuse      elutervest eluviisist, kus inimesed pühendunud oma elukutsele sõltumata      kiirest edust ja suurest rahast.

NB ! Sellega oleksid valmis tegelema ja käivitama mõttetalgulised Ivi-Els Schneider ja Monika Süvari

  • Kool peaks andma rohkem      universaalseid teadmisi ning tegelema asjade olemusega, mitte ainult      ametlikult kehtestatud programmi läbimisega. Individuaalseid võimeid ja      loovust arendatakse koolides liiga vähe. Õpetame lapsed mõtlema!
  • Üldharidusse tuleb tuua tugevad õppejõud. Kõik      koolitasemed vajavad läbimõeldumat ja toimivat motivatsioonisüsteemi      parimate kõrgkoolilõpetajate toomiseks haridusellu.
  • Koolid peaksid enam      tähelepanu pöörama õpilaste individuaalsete võimete ja loovuse      arendatamisele.
  • Koolid ja lasteaiad on hea      kommunikatsioonivõrk, samuti nagu kasvatajate ja õpetajate täienduskursused      on heaks võimaluseks rahvast ühtehoidvate      väärtuste levitamisel;
  • Õpetajate elukutse      väärtustamiseks ei tohiks riigil olla kahju mistahes ressursist, lisaks      palgatõusu tagamisele on vaja pidevat sotsiaalkampaaniat, et hoida      kõrgel  laste ja noortega töötamise      mainet.

 

 Linnakool ja maakool – kool linnas ja kool maal

  • Mitte vastandades maa- ja      linnakoole, räägime „koolist maal”, mis omab      eeliseid algklassides, kui lapse arengus on olulisem kasvukeskkond  lapse kiirest lahterdamisest kujuteldavate      annete otsimisega. Lapse spontaanne ja vaba areng looduslähedases, omas      kodukeskkonnas, soodustab vaimselt ja füüsiliselt tervete isiksuste      kasvamist.

„Koolid linnades” on võimekad spetsialiseerumises ning edasise haridustee ettevalmistamises. Eesmärk – kõik riigikoolid oleksid algaastmel „koolid maal“ ning üldhariduse kõrgemat taset pakuksid „koolid linnades”. Sealjuures ei peaks olema oluline, kas kool asub füüsiliselt linnas või külas!

Vähemalt algastmes tuleks enam toetada väikeste erakoolide loomist ning koduõpet.

* Me peaksime julgelt ja targalt levitama Eestile ja eestlastele ainuomaseid väärtusi. Tarkus, kui säästlikkus ja arukas eluviis, kui ilu ja tervis, kui meie endi ja maailma kogemuse arvestamine oma riigi elu korraldamisel – peaks kujunema eestlaste üldtunnustatud põhimõtteks.

  • Kui peavoolu ajakirjandus      propageerib maailmas rikkaid ja rumalaid siis meie peaksime      propageerima tarku inimesi!
  • Eestis on tegelikult ruumi      väiksemate ajakirjandusväljaannete jaoks; tingimata ei ole vaja teha      lamedat nalja sest rahvas pole loll vaid on tegelikult väga      mitmekesiste huvidega; tarkadele asjadele on targad tarbijad olemas;
  • Tuleb välja öelda, et me      tegelikult ei ela maailmaga võrreldes halvasti, meil on üle keskmise      haridussüsteem ja töökultuur.
  • Meil on külluses vaimuvara,      mida teadvustame ise halvasti. Vaimustume kergesti väljastpoolt      levitatavast elutarkusest (näiteks Feng Shui). Kõik teadmised rikastavad      meid ja avardavad silmaringi, kuid võiksime väärtustada ka oma esivanemate      vaimuvara ja rahvatarkust. Iga eestlane teadis, kuidas ehitada maja      ilmakaarte järgi, kuhu rajada kaev, millal on õige aeg metsa- ja      aiatöödeks, mis on kaduneljapäev. Head näited rahvuskultuurist on      pärimusmuusika festivalid, laulu- ja tantsupeod, rahvuslik käsitöö ja      muudki.

Ettepanek: Kirjutada raamat a la “Esivanemate tarkus”. Vanad eestlased olid maa- ja loodusrahvas, kes elasid loodusseadusi tundes ja austades. Ühtki tööd ega tegemist ei tehtud reegleid austamata. Kõik see vaimuvara on tänapäeval pillutud laiali kalendrisabadesse, erinevatesse trükistesse. Kui koguda see materjal ühte raamatusse, saaks põnevat lugemist meile endile ja miks mitte seda materjali maailmas julgelt levitada. Seda enam, et kaasajal väärtustatakse taas ökoloogilist ja elutervet eluviisi. Esivanemate tarkus peaks olema lülitatud ka eestlaste kooliprogrammi.

Ettevõtlus ja ühiskonna ressurs

Eestlased on üldiselt tuntud keskmisest ettevõtlikumate ja asjalike inimestena. Kahjuks näitavad viimased üle-euroopalised uuringud eestlaste ettevõtete-rajamise-himu raugemist. Seega tuleb analüüsida põhjuseid, miks meie ettevõtlikkus on pärsitud ning tuleb asuda seda riiklikul tasandil uuesti toetama. Ettevõtluse toetamine ei saa piirduda vaid formaalsete meetmete ning mingi rahasumma andmisega. Vajalik on suhtumise muutumine ametlikul tasandil ning kogukonna (kogu riigi)  kogemuse laialdane kasutamine uute võimekate ettevõtjate toetamisel.

  • Ettepanek: Iga      tegevust alustav ettevõtja, kes on saanud avalikust sektorist (PRIA, KIK,      EAS, omavalitsused) toetust peaks saama ka head nõu, kuidas seda raha      kasutada. Selleks tuleks kokku kutsuda edukate ettevõtjate-mentorite koda,      kuhu võiksid kuuluda oma aktiivse äritegevuse lõpetanud kogenud      ettevõtjad, (miks mitte ka tegutsevad kogenud ettevõtjad !), kellel on      missioonitunnet, huvi ja oskusi oma noorematale või algajatele oma      kogemusi edasi anda. Nii toome 20 aastaga kogunenud ettevõtluskogemuse,      kui rahvusliku rikkuse uuesti käibesse!
  • Igasugune hea kogemus,      sidemed, mõttetöö, kui rahvuslik rikkus tuleks tuua taas aktiivsesse      käibesse. Seda ka kodanikuühikonnas ja avalikus halduses.

Kogukondlikkus – edu võti

  • Ühistegevus. Eestlased      peaksid omavahel rohkem suhtlema. Võimaluse korral moodustada naabrivalve      ühendusi, korraldama talguid ning kasutama julgelt oma elukvaliteedi      tõstmiseks muid kogukondliku elu elemente. Kahjuks puudub paljudel      initsiatiiv ise millegi algatamiseks või tegemiseks. See on okupatsiooni      ja kommunistliku ajupesu pärandus: küll keegi teeb või keegi ütleb, mida      vaja teha.
  • Ettepanek:  
         Teeme ära – sarnaseid ettevõtmisi      peaks korraldama igal aastal, et inimestes süveneks harjumus teha ühiselt      midagi silmnähtavat ja rõõm sellest muutub lõpuks vajaduseks ka      omaalgatuslikult tööd teha. Talguid võiks korraldada ka ainult maakond või      vald, kõik ei pea olema üleriigilised. Igaühel võiks olla oma ideed,      kuidas naabreid või/ja mõttekaaslasi talgutele kaasates oma elu parandada      ja nautida teiste inimeste lähedust.

 

  • Ettepanek: loodust      ja elukeskkonda aitaks säästa       seadus, mis lubaks otsepostituses kasutada vaid keskkonnasäästlikku      ja kergesti lagunvat paberit

VEEL MÕNED NÄITED KOGUKONDLIKKUSEST JA SÄÄSTLIKKUSEST:

    1. Eestis on palju       peateede- ja külavaheteede-äärseid kodusid, kus silma hakkavad näotud       lagunenud piirdeaiad, taamal korrastamata koduhoov. Teha talgud, kus RMK       annab võimaluse kuivenduskraavide äärest võtta kuusetaimeid ja neid       talgulistel majaomanikele tasuta kätte toimetada (kraavide äärest       võetakse need kuused niikui nii hiljem maha). Abivajajatele võiks need       hekid istutada. Aastate pärast oleksid Eesti maakodude piirdeaedadeks       igihaljad kuusemüürid. Kena vaatepilt ju möödujale !

     

      1. Suuremate       linnade lähistel paiknevate riigimetsade alused korda teha töötute meeste       rakendamisega. Riik võiks tasu küsimata lasta töödelda metsakuivad puud       küttepuudeks, sest need kõdunevad niikuinii tasu saamata. Töötegijad       saaksid teenistuse – puud inimestele kütteks müüa. Praegu küttepuude       hinnad päris soolased, eriti bensiinijaamades. Ehk saaks hinna odavamaks       ja seeläbi säästa ka elavat metsa, mida praegu valdavalt töödeldakse.      

       

       

      Kodanikuühendused ja kodanikuühiskond tervikuna peaks hoolitsema selle eest, et riigi tippjuhid ja poliitikud ei jääks rahvast liiga kaugele!

      • Uue kogukondlikkuse      häid näiteid on juba paljudes kohtades üle Eesti – külakojad maal, Uus      Maailm Tallinnas, Supilinn Tartus jne

       

       

       

       

       

       

       

      Linnaelust maal: Heleni alamkoda 

      • planeeringuseadused      ei soodusta kogukondlikkust ja ajalooliste asumite arengut vaid      soodustavad ehitamist põldudele,
      • seadus ja kohalike      omavalitsuste hea tava peaksid nõudma, et elamupiirkondade arendused      tagaksid ka elukondliku infrastruktuuri arengu ja töökohtade loomise;
      • juba väljaehitatud      põllupealsetesse asumitesse tuleks ette näha külakeskused;
      • linnaelu maal väljendub      tegelikult peamiselt selles, et töötatakse ja vaba aega veedetakse linnas,      maal vaid magatakse;
      • Tervikliku elukeskkonna      loomisele aitaks kaasa ühistöö, kogukondlikud suhted elanike vahel ning      koostöö naaberkogukondade ja omavalitsusega;
      • Kaaseaegne külaelu      võiks oma seltsitegevuse, ühiste talgute ja lõkkeõhtutega teha uute      kogukondade elu huvitavaks;
      • Kõige paremini liidab aga      kogukondi ühine vastutus, kui läbi kogukonna kooskõlastuse saavad      toimuda  teedeehitused, suuremate äri- või ühiskondlike hoonete      ehitamine  ning ka näiteks naabermajade suuruste  ja      värvitoonide üle otsustamine;
      • Kogukond võiks liita      aktiivsed emad, et korraldada ühine hoolitsus laste eest;
      • Külavanemate valimine      võiks olla üldisem ning nende roll kogukonnaelus suurem, igasugused      vabatahtlikud seltsingud peaksid olema omavalitsustes oodatud ja      soodustatatud;
      • Kogukonnal peaks olema suurem      kaasarääkimisõigus kõigis neis küsimustes, mis puudutavad nende      elukeskkonda.
      • Hea oleks ka määratleda      kogukond – mis see on: kas vaid infrastruktuur ja teenused või ka      naabrite omavaheline läbikäimine,  ühine  prbleemidelahendamine      ja osalemine otsustusprotessis;
      • Ettepanek – moodustada kogukonnaliikumise      arendamiseks üleriigiline MTÜ, mis innustaks ja annaks impulsse,      levitaks kogemust ja tõstataks probleeme, hariks ja annaks nõu, töötaks      välja vastavat poliitikat ja kaitseks huve.
      • Kogukonna- ja      külaliikumist tuleks senisest võimsamalt ning süsteemsemalt tutvustada      läbi meedia.
      • Haldusreformist rääkides      on kõneldud haldussuutlikkusest ja teenustest, aga täiesti on avaliku      tähelepanu alt välja jäänud teine pool, mis on demokraatia edasiarendamine      rohujuure tasandil; seega tuleb seaduses määratleda kogukond (küla,      asum) ja tema õigused oma ümbruse (keskkonna) arendamisel kaasa      rääkida;.

       

       

       

       

       

       

       

       

       

      Eesti Edenemise Mõttekoja mõttetalgute

      korraldajate-poolne

      järeldus 

       

      Mõttekoja korraldaja Jaan Tõnissoni Instituudi algatusrühm

      Mõttetalgutel välja käinud ideed, mõtted ja probleemide võimalikud lahendamisteed nõuvad nendega tõsisemat ja pikaajalisemat tegelemist ning kogu ühiskonna ressurside kaasamist.

       

      ETTEPANEK

      On aeg kokku kutsud Rahvusliku Edenemise Kongress, mis oleks järg kolmele rahvusliku kasvatuse kongressile.

      Rahvusliku Kasvatuse Kongress on eestilik viis aru pidada oma rahva eksistentsi ning seda ohustavate tegurite üle. RKK-st on kujunemas Eestile iseloomulik traditsioon välja tuua asjaolud ja protsessid, mis tugevdavad rahva eksistentsi ning kuidas otsida ohtude vältimise võimalusi ja teid. Siiani on aastatel 1927, 1936 ja 1996 toimunud kolm eraldi käsitletavat kongressi, millest igaüks oli korraldatud väga erineval moel ja ilmselt täitsid need korraldajate jaoks ka mõneti erinevaid ülesandeid. Üldisemal tasemel on nende kongresside mõtteks  võtta kokku  eestlaste  elu antud ajahetkel  ning näha ette  rahva edasise liikumise suund.

      JTI mõttetalgute algatusrühm tegeleb Rahvusliku Edenemise Kongressi  Algatustoimkonna kokkukutsumisega, mis peaks toimuma orienteeruvalt kuu aja pärast. 
       

      JTI algatusrühma nimel, 

      Aimar Altosaar

      JTI juhatuse liige

      50 10 415

       

       

       

       

      Eesti Edenemise Mõttekoja talgulised

       

      1.mail 2009 Tuulnas

       

       

       

       

      Tõnu Tepandi               144@hot.ee

      Aimar Altosaar             altosaar.aimar@gmail.com

       

      Ivi-Els Schneider           iviels@uninet.ee

      Peeter Schneider            peeter@lahevesi.ee

      Katrin Karisma             karisma21@hot.ee,

      Enno Õunapuu             enno.erikson@mail.ee

      Monika Süvari              monika@kodusaade.ee

       

      Marge Tiidus                 marge.tiidus@ra.ee

      Ülle Kaljuste

      Ülle Kivirähk

      Juhan Kivirähk             juhan.kivirahk@icds.ee

      Tiit Sinissaar                 tiitsinissaar@gmail.com

       

      Anu Alekand                 aallekand@kaitseliit.ee

      Angelika Naris              anaris@kaitseliit.ee

      Vootele Hansen             vootele.hansen@eelk.ee          – saatis e-kirja

      Jüri Adams                   jyriadams@hot.ee

      Väino Milt                    Vaino.Milt@pv.energia.ee

       

      Erik Reinhold                ereinhold@kaitseliit.ee

      Liivi Parrest                            liivi.parrest@mil.ee

      Heiki Kivimaa               heikikiv@yahoo.com

      Katri Aaslav-Tepandi

      Juhan Bernadt               juhan@bernadt.se

       

      Mait Joorits                            mait@festival.ee

      Kristo Viiding               v.kristo@gmail.com

      Kairi Kivirähk

      Helen Lõhmus               helen@suvi.ee

      Harri Tiidus

       

      Laura Tuurman             laura.tuurmann@mail.ee

      Jaan-Mihkel Uustalu     jaan.uustalu@neti.ee

      Anne Uustalu

      4.Rahvusliku Kasvatuse Kongressist

      Klooga kooli mõttetalgu kokkuvõte

      Acta, Galojan, Kunstiülikool hoone

      Viimastel päevad lõputult korratud teemad. Väga erinevad asjad ja ega neid ühe nimetaja alla toppida vist ei õnnestu. Kuid – vaadates TV-st saadet 20 aastat hiljem – siis tajud, et oleme ikka väga kaugele jõudnud neist aegadest, kui teemadeks olid Kremli äraarvamatud plaanid liiduvabariikide suhtes, Permi maffia ja hüperinflatsioon. Protestid internetivabaduse piiramise ohu vastu – see on vaba ja kõrgelt arenenud ühiskonna tunnus.

      Vabakoda avas uksed

      Vabaühendus Vaba Isamaaline Kodanik on oma uksed avanud. Me nimetame seda ise meelsasti vabakojaks, kuhu on oodatud kõik vabad kodanikud, “kelle mõtted on priid” – nagu laulusalm ütleb, oma mõtteid avaldama Eesti tulevikust.
      Eesti on olnud tubli, nagu seda kinnitab ka viimatine Inimarengu Aruanne, kuid – siiani on ju vaid loodud eeldused, et muutuda koduselt armsaks ja maailmas edukaks riigiks. Sellise põneva deviisi all korraldas Arengufond oma mõttetalguid!
      Me näeme, et korralikult üles ehitatud riigi ehk toimiva avaliku sektori kõrval on jäänud seisma kodanikuühsikonna areng. Õnneks mitte kodanikualgatuslikkus, sest eriti nooremate inimeste hulgas on rõõmustavalt palju neid kes kurtmise ja “ülevaltpoolt” lahenduse ootamise asemel organiseeruvad ise ja löövad ise käed külge ühiste olude parandamiseks.
      Usume, et poliitilised vabaühendused ehk erakonnad pööravad pilgu rohkem tulevikku ning näevad seda suurt potentsiaali, mis on meie omades inimestes. On hea, kui ära läinud talendid tulevad tagasi, kuid veelgi tähtsam oleks hoida neid talente, kes pole veel ära läinud. Ühiskond, igüks meist, peame hindama nende inimeste tööd ja kogemusi, kes on seda vabariiki juba 10-20 aastata ehitanud. See loob kindlustunde ka noortele, kes ka kindlasti ei soovi, et neid mingil hetkel, kui poliitiline tähtetedeseis ei ole soodne, ka lihtsalt üle parda visatakse.
      Meie ühendus on selleks, et aidata poliitikutel teha selliseid otsusedi, mis muudaksid meie ühiskonna sõbralikumaks ja hoolivamaks ning kus ka majandus oleks tootlik ning suurt lisandväärtust tootev. Tänapäeval on hoolivus ja tähelepanelikkus inimeste vastu muutunud majanduslikuks kategooriaks. Kui me sellest õigel ajal aru ei saa, kustutabki varsti viimane lahkuv talent enda järel tule!

      AVATUS ON KASULIK

      29.juulil avaldatud Emori erakondade reitingud näitavad Eesti valijaskonna küpsust. Erinevalt sageli korratavast tavaarvamusest, et erakonnad ei tohiks oma siseprobleemidest avalikkusele teada anda ning avalikud väitlused erakonna arengu küsimustes teevad neid nõrgaks, on aasta jooksul vähemalt kahe erakonna puhul saanud tõeks vastupidine seisukoht.

      Kui 2010. aasta suvel ja sügisel toimusid sotsiaal-demokraatide hulgas tõsised diskussioonid erakonna esimehe küsimustes, samal ajal kui toetusreiting hakkas kukkuma 5% lähedusse, siis ennustati, et Jüri Pihli ja Sven Mikseri leeride avalik väitlus võib viia erakonna hävinguni.

      Kuid kui ma juhtusin nägema TV-s näidatud katkeid sotside koosolekutest, kus toimusidki reaalsed ja tõsised väitlused  esimehekandidaatide üle, siis seal valitsenud asjalik vaim ja meelekindlus jätsid mulje, et sotsid on õige teel. Mikseri kindel võit sisevalimistel, söakas minek valimistele ning seal üle aegade parima tulemuse saavutamine – need on teetähised, mis järgnesid ausale ja avatud debatile. Praegune kõrge – 24% – ei pruugi piir olla, kuid edasiseks peavad sotsid nüüd taas midagi tegema, soovitavalt taas teiste ees ja häbenemata, et oma usaldusväärsust veelgi tõsta.

      IRL parandas ka juulis  peale valimisi  vabasse langusse läinud toetust. 13%-15%-ni tõusmine pole just suur, kuid on märkimisväärne, kuna äsja avalikkuse ette jõudnud erakonnasisene debatt hirmutas paljusid vanameelseid, kes kujutavad ette, et vaid salaja ja kõiki mõtteavaldusi kindla kontrolli all hoides on võimalik pälvida oma valijate toetust. Tegelikult oskab meie valija teha vahet juustul ja augul ega ei lase enam end vaid poliittehnoloogide nippidest hullutada. Täpsemalt – vähemalt mitte valimiskmpaaniate vahepealsel perioodil! IRL-i valija nägi, et selles traditsioonidega erakonnas käib siiski elu ning ka isamaaliste väärtuste eest tuntakse edaspidigi muret.

      Jaan Tõnisson pani aluse Eesti edule

      JAAN TÕNISSON – EDUKA EESTI LOOJA

      Kui Jaan Tõnisson sai 1896. aastal ajalehe Postimees omanikuks ja vastutavaks väljaandjaks, polnud kiita ei ajalehe majanduslik olukord ega Eesti olud üldiselt. Tolleaegsel kesisel ajakirjandusmaastikul laiutanud Ado Grenzsteini Olevikuga sai Tõnisson peale vihast võitlust suhteliselt hõlpsasti hakkama. Tsaarivõimudega kokkuleplust üritanud ja venestamist õigustanud Grenzstein jäi Tõnissoni ajakirjandusväljale ilmudes varsti üksi – haritud lugeja eelistas eestimeelset aatemeest. Konkurendi kadumine ja hea meeskonna loomine võimaldasid Tõnissonil kiiresti tõsta Eesti vanim päevaleht paremale majanduslikule järjele ning tugevdada selle sõna mõjukust kõigi eestlaste hulgas. Sama kiiresti ja kergelt ei olnud võimalik parandada Eesti olusid, kuid ometi suutis Jaan Tõnisson juba esimese kümne Postimehe aasta jooksul anda Eesti ühiskonna arengule võimsa ja pöördumatu tõuke. Kuigi eestlased olid juba 19. sajandi viimastel aastatel saanud osta päriseks oma talud, nad olid linnades majaomanikud ning rajasid tööstusettevõtteid ja ärisid, valitsesid Eesti- ja Liivimaa majanduselu sakslased, kelle käes olid pangad ja ühiskassad. Teiselt poolt rõhus eestlasi venestamispoliitika ja Vene bürokraatia. Raske töö ja ettevõtlikkusega jõukaks saanud eestlased olid ometi ettevõtjate ja mõisnike kõrval teise sordi tegelased, kellele ei antud krediiti ega kutsutud tulundustegelaste seltsidesse. Pingelised olid ka eestlaste omavahelised suhted, mida on hästi kirjeldanud tolleaegsed kirjamehed August Kitzberg, Eduard Vilde ja teised. Eestlus oli kuni Jaan Tõnissoni otsustava tegevuseni pigem kultuuriline ja vaimne harrastus kui ühiskonda kooshoidev ja edasiviiv ideoloogia. Eestikeelne täismahus ühiskond, kus kogu asjaajamine, ärielu ja haridus oleks täielikult eestimeelne, oli alles mägede taga, sellest võisid unistada vaid mõned üksikud julged eestlased. Üks neist oli Jaan Tõnisson, kes oli veendunud, et eestlased vajavad oma majanduslike võimaluste parandamiseks ühistegevust, suuri ettevõtmisi, mis liidaks eesti talunikud ja ettevõtjad ühise eesmärgi nimel.

       

      Tõnisson astus 1897. aastal Tartu Eesti Põllumeeste Seltsi liikmeks ning sai juba samal aastal selle esimeheks. Sellest seltsist kujunes Postimehe kõrval teine toetuspunkt, millele energiline Jaan Tõnisson sai otsekui toetada kangi, et muuta kogu ühiskonda. Esimese asjana keskendus ta põllumajandusnäitustele, mis olid tolleks ajaks kujunenud Liivimaal nagu kogu Euroopaski populaarseteks ärilisteks ja seltskondlikeks ettevõtmisteks. Meie oludes olid näitused ka siinse saksakeelse majanduselu hiilgava tehnilise ja korraldusliku üleoleku demonstratsiooniks, kus eesti mats võis vaid ammulisui ringi vahtida. Näitus oli tollel ajal väga tõsine asi, mille korraldamine väljaspool saksa mõjuvõimsat ja korrastatud ärielu tundus täiesti mõeldamatu. Ometi eestlased esitasid selle väljakutse sakslastele ja võitsid! 1901. aastal sai Põllumeeste Selts Tartus Viljandi maanteel oma valdusse platsi, kuhu viidi üle ka senised tagasihoidlikumalt korraldatud eesti põllumeeste näitused. Uues kohas hakati aastate jooksul pidama üha suuremaid näitusi. Kui esimesel näitusel oli esitlejate hulgas kuulda veel palju saksakeelset juttu, siis iga järgmisega korraga said eestlased kogemusi juurde ning eestlaste näitus surus sakslaste oma tahaplaanile. Eestlasi tuli kohale ka kaugelt Sise-Venemaa asundustest. Näiliselt vaid majanduslikest ettevõtmistest kujunesid rahvuslikud suurpäevad, kus eestlased esmakordselt tunnetasid oma majanduslikku võimu ja suurt ühtsustunnet. Koos näitustega korraldas selts energilise esimehe algatusel kursusi peremeestele- ja naistele, asutas põllu- ja aiatöökooli ning katsetalu. Eriliselt pani Tõnisson rõhku igasugustele majanduslike ühingutele, et eestlased suudaksid reaalselt konkureerida vanade ja võimsate majandusstruktuuridega. Tõnisson püüdis algatada ühistegevuslikke liikumisi kõigis tol ajal võimalikes vormides ja valdkondades. Ta ei säästnud ajalehe toimetamise ja muu intensiivse seltskondliku tegevuse kõrval aega ega energiat, et aidata luua eestlaste ühistele majanduslikele ettevõtmistele tugevamat rahalist alust. Olles Saksamaal tundma õppinud eesrindlikku Raiffeiseni põllumajanduslikku ühistegevust, hakkas ta juhtima Tartu 1. Eesti Laenu- ja Hoiuühisuse asutamist, mis hakkas tööle 1902. aasta juulis.

       

      Tõnissoni õhutusel võtsid eestlased 1903. aastal sakslastelt üle Liivamaa Linnade Hüpoteegi Seltsi. Sellest sai esimene pangaasutus, kus eestlastel oli kontroll suuremate krediidiressursside üle. Sakslastele oli see valus kaotus. Nad püüdsid uut pangajuhtkonda ruineerida sakslastest ametnike ärakutsumisega ning boikoteerisid kõiki eestlaste ärisid Tartus. Kuid oli juba hilja – eestlased said ise hakkama nii panganduse kui ka äridega. Neil läbimurdeaastail innustas Jaan Tõnisson väga paljude eestlaste ühiseid ettevõtmisi, sh majanduslike ühistute algatamist, nagu Eesti Vastastikkuse Krediidiühistu loomist 1904. aastal ja Tartu Eesti Majandusühistu asutamist 1908. aastal. Tollesse perioodi langeb veel ühe rahvusliku suurürituse – Vanemuise Seltsi teatrimaja rahakorjandus, ehitamine ja valmimine 1906. aastal. Nii nagu see sai eeskujuks Estoniale Tallinnas ja Endlale Pärnus, olid Tartus edukalt asutatud või sakslastelt üle võetud ärilised ühingud heaks julgustuseks eestlastele teha seda sama mujal. Tagasihoidlike ja peaaegu nähtamatute eesti soost talunike ja ettevõtjate asemel kujunes lühikese ajaga enesekindel, teokas ning kasvava mõjukusega rahvuslik kodanlus, kes hindas ja rahastas ka eesti kultuuri ning lõi kõva aluse eestikeelsele ühiskonnale. Juba 1912. aastal oli Eduard Vildel elust võtta materjali, et kirjutada Pisuhänd, mis räägib mõnusa huumoriga tolleks ajaks juba väga intensiivseks kujunenud äri- ja kirjanduselust ning eesti ärimehe püüust ehitada omanimelisele tänavale pilvelõhkuja, mis 50 versta taha oleks näha! Jaan Tõnisson ei seadnud kunagi majandust omaette eesmärgiks, vaid vahendiks poliitilise iseseisvuse, kõrgema kultuurilise taseme ja kõlbelise iseteadvuse saavutamisel. Aatemehena sai tema elutöö pragmaatikutelt ja „reaalpoliitikutelt“ sugeda justkui võimatute ja lootusetute ürituste toetamise eest. Ent elu tõestas, et just aated ja sihikindel tegevus väärtuspoliitilisel alusel toob edu ning tagab ka rahva majandusliku kindlustunde.

       

      Jaan Tõnisson, suurmees, kelle sünnist 2018. aastal möödub 150 aastat, suutis lühikese aja jooksul elu sisse puhuda suurele hulgale ühistele algatustele ning justkui tõmbas Eesti ühiskonna päriselt käima. Ta kasutas oskuslikult tolleaegse meedia võimalusi. Olles ajalehe ja kirjastuse omanik, kirjutas ta sellest, mida tegi, pakkus välja uusi ideid ning sööstis ka ise neid ellu viima. Ta suutis individualistlikud eestlased panna ajama üht asja. Koosmeel ja ühisöö tegid imet ning kümne aastaga kujunes välja edukas ja konkurentsivõimeline eesti ühiskond. See ühiskond suutis kriitilisel hetkel koos püsida ja võita Vabadussõja, selle ühiskonna püsivust ja viljakust näitas Eesti Vabariigi aeg, ellujäämine ränkades okupatsioonides ning uus edukas algus nüüd hiljuti. Ka nüüd on eestlased saavutanud oma esimese majandusliku jõukuse, mitu kriisigi juba üle elatud. Kuid kas meie koostöövaim on ikka piisavalt tugev, et kõiki oma võimalusi parimal viisil ära kasutada ning mitte muutuda majanduslikuks ja kultuuriliseks ääremaaks?

       

      Koostöövaim ei ripu tühja koha peal. Sellel on vaja alust, ühiseid arusaamu ja väärtusi, mida jagada. Kui Jaan Tõnisson oleks meie hulgas, siis sööstaks ta kindlasti lahingusse 21. sajandi rahvusluse nimel, sest rahvuslikku iseteadvust pidas ta iga rahva majandusliku ja vaimse edenemise ülimaks astmeks. Tõnissoni tegevus Eesti edukale arengule alust pannes lähtus (vastupidiselt tänapäeval levitatavale hüüdlausele) lihtsast tõest, et kapitalil tegelikult on rahvus. Selleks, et olla võrdne võrdsete seas, tuleb kõigepealt uskuda iseendasse ja väärtustada oma iseolemist. Keegi aga ei pea lugu neist, kes endist ise lugu ei pea. See on Jaan Tõnissoni õppetund meile rohkem kui sajanditagusest ajast. Tema antud tõuke mõjul oleme jõudnud üsna kaugele, kuid sellest võib muutuvas maailmas jääda väheks.

       

      Saavutanud rahvusvaheliselt kõik, mida meil on olemasolevates tingimustes saavutada, ning olles liitunud ka tugeva maailmavaluuta, euroga, vajab Eesti uut sisemist arengutõuget, koostöö ja ühistegevuse väärtustamist. Me vajame uut ja tugevamat usku oma rahvuslikesse väärtustesse ja eestlaste võimesse pakkuda uutele põlvkondadele ja teistele Eesti ühiskonnaga liitujatele head arengukeskkonda. Sellisel juhul võime vähem muretseda oma rahva püsimajäämise pärast ning Jaan Tõnissonil võiks olla 21. sajandi eestlase üle hea meel.

      Aimar Altosaar
      Vaba Ühiskonna Selts
      50 10 415